Isu kontrollimine
Aju serotoniinitase on üks peamistest isu mõjutavatest teguritest
Serotoniini toodetakse aminohappest nimetusega trüptofaan, mida saame toiduvalkudest. Kui katseloomadel see serotoniinitootmise eelaine menüüst eemaldada, suureneb nende söögiisu märgatavalt ja tulemuseks on ohjeldamatu süsivesikute tarbimine. Samamoodi mõjub trüptofaanipuudus. Sellest annab märku ka magusaisu, mis tugevneb siis, kui me sööme liiga vähe ja toidukordi vahele jätame. Toitainetepuudus tekitab vastupandamatu söögiisu ja iha magusa järele, sest aju saadab välja nii tugevaid söömissignaale, et neid ei saa ignoreerida. Siin on üks põhjustest, miks enamus dieetidest ja nälgimine pikas perspektiivis ei toimi. Oluline mitte hoiduda söömisest, vaid süüa õigesti – vaid nii saame toiduga piisavalt trüptofaani ja muidki hädavajalikke toitaineid. Serotoniini tootmiseks vajatakse ka näiteks B-grupi vitamiine.
Kuna serotoniin on seotud meeleolu kontrollimisega, siis õpitakse kergesti, et süsivesikutega (nt kartulikrõpsudega) saab enesetunnet parandada. See aga võibki viia ülekaalule. Sama juhtub näiteks siis, kui püütakse lõpetada suitsetamist. Nikotiin suurendab sarnaselt toidust saadavatele süsivesikutele serotoniini sekretsiooni ajus, sellest võõrutamine kutsub esile madala serotoniinitaseme, mis paneb ihaldama magusat või nikotiini.
Väga oluline söögiisu mõjutaja on veresuhkru tase
Süüa tuleks 5 korda päevas, kusjuures igal söögikorral peaks toiduga saama ka natuke süsivesikuid – reegel, mille vastu sageli eksitakse. Ülekaalulised söövad pahatihti harvem, jätavad toidukordi vahele, ning liigse magusaisu üle kurtvad inimesed on sageli nii „tervislikud“, et söövad vaid salatit ja teisi äärmiselt süsivesikutevaeseid toiduaineid. Teiselt poolt aga näeme tihti süsivesikutega liialdamist, eriti just kiirete (st kiiresti veresuhkru taset tõstvate) süsivesikute liigtarbimist – suhkur, pagaritooted, kuivatatud puuviljad, magustatud mahlad jms. Sellest tingitud veresuhkru taseme liigne kõikumine ei lase kaaluprobleemil kaduda. Võidakse küll süüa vähe, kuid tarbitakse „valesid“ süsivesikuid – kaal ei lange ning isu magusa järele püsib.
Nälgimine toob kaasa söögiisu suurendavate hormoonide eritumise
Söömistungi seostatakse mitmete erinevate hormoonidega, erilist tähtsust aga omavad leptiin ja greliin. Hormoon leptiin on pärit peamiselt rasvkoest. Leptiini vabastatakse verre siis, kui rasvana kogutud energiavarud on piisavad, ning sellel on söömist pidurdav toime. Dieedipidamine aga langetab leptiinitaset, mis suurendab söögiisu – see hormoon ei lase meil nälgida. Söömisega on seotud ka maos toodetav hormoon greliin, mis suurendab söögiisu. Madalakaloraažilisel või näljadieedil olijate greliinitase on teistega võrreldes mitmeid kordi kõrgem. Toidu hulga või kaloraaži piiramine põhjustab alati vere greliinitaseme tõusu, mis tõstab söögiisu. Rasvumise puhul on nii leptiini kui greliiniga seotud mehhanismid häiritud. Rasvumist seostatakse paljuski organismi lepiinresistentsusega (retseptorite tundlikkuse vähenemisega leptiini suhtes), mistõttu selle vabanemine enam söögiisu ei vähenda. On leitud, et ülekaalulistel ja rasvunutel on nii seerumi kui plasma leptiinitase kõrgem. Kõrge leptiinitase peaks söögiisu vähendama, kuid rakud ei reageeri sellele. Kehakaalu normaliseerimiseks ja normaalsena hoidmiseks on võrreldes dieeditamisega rohkem kasu regulaarsest söömisest, millega kaasneb toiduainete hoolikas valik – eelistada tuleb toite, mis aitavad veresuhkrut tasakaalus hoida ja rasvade ainevahetust reguleerida. Söögikordade vahelejätmine ei ole soovitatav, esmatähtis on korrigeerida süsivesikute ja magusa tarbimist ning vältida nii enda näljutamist kui ka ülesöömist.
Veresuhkru tasakaalu reguleerijaks on insuliin
Insuliin on ühtlasi ka hormoon, mis paneb keha rohkem rasvarakke tootma. Kui tekib insuliinresistentsus, mis on enamuse ülekaaluliste probleemiks, siis rakud ei reageeri enam insuliinile. Selle tagajärjel ei pääse veres ringlev glükoos rakkudesse ja selle asemel, et glükoosi rakkudes energiaks põletada, talletatakse see rasvana. Mida rohkem me süsivesikuid sööme, seda rohkem on veres glükoosi, seda rohkem me eritame selle verest eemaldamiseks insuliini ja seda rohkem toodab keha rasvarakke. Õige toitumisega tuleb insuliini eritumine tasakaalustada.
Kehakaalu langetamise ja isu kontrollimise üks võtmeid on insuliinresistentsuse likvideerimine
Insuliinitundlikkust saab parandada piisava füüsilise koormuse, spetsiaalse toiduvaliku (toiduainete glükeemilist koormust arvestav dieet) ja mitmete toidulisanditega. Keha insuliinitundlikkuse suurenedes väheneb ka insuliini sekretsioon. Oluline on teada, et kaalu kontrolliv dieet peab jääma eluaegseks, sest ülekaalulistel jäävad neile omased ainevahetuse mehhanismid paljuski alles ka pärast kaalu normaliseerumist.
Kasutatud kirjandus
- Wurtman RJ, Wurtman JJ. Brain serotonin, carbohydrate carving, obesity and depressioon. Advances in Experimental Medicin and Biology 1996;398:35-41.
- M. D. Klok, S. Jakobsdottir and M. L. Drent. Appetite Regulatory Peptides. The role of leptin and ghrelin in the regulation of food intake and body weight in humans: a review. Obesity reviews (2007)8, 21–34.
- Michael Murray and Joseph Pizzorno. Encyclopaedia of Natural Medicine. Time Warner Books, London 2003.